Lahtised lehed

Teinekord viskad ära mõnel igaval koosolekul või koolitusel soditud paberi. Aga äkki...

16. nov 2010

Maa kumerusest

1870. aastal avaldas John Hampden kihlveopakkumise. Pakkumine oli lihtne. 500 naela sellele, kes korraldab katse, näitamaks selgelt Maa kumerust, täpsemalt veepinna kumerust. Hea pakkumine iseenesest. 500 tolleaegset naela arvutatakse tänasesse rahasse umbes nii: £35000, 41000€ või 640000 krooni. Pole paha, eriti kui arvestada, et ülesanne on lihtne.

Nii, siin tuleb siiski vaadata kahte sorti pakkumisi:

  • Selliseid pakkumisi on tehtud varemgi, tehakse siiani ja jäädaksegi tegema. Väga tihti on tingimused algusest peale sellised, et keegi ei hakka proovimagi.

    Juhtumis loomislugu evolutsiooni vastu on praegugi jõus pakkumine: $10000 sellele, kes tõestab evolutsioonteooria paikapidavust. Ray Comfort lubab:

    „So here’s my challenge: I will give $10,000 to the first person who can prove to me that they have found a genuine living transitional form (a lizard that produced a bird, or a dog that produced kittens, or a sheep that produced a chicken, or even as Archaeopteryx—a dinosaur that produced a bird).”

    Tähendab nii, et kui te ei too kohale koera, kes sünnitaks kassipoegi, siis olete dollaritest ilma, mis omakorda tähendab, et evolutsiooniteooria on muinasjutt. Muidugi pole sellel evolutsiooniteooriaga ega üldse ühegi teooriaga midagi pistmist ja vaevalt, et keegi selle pakkumise vastu võtab.

  • On ka teistsuguseid väljakutseid. Näiteks James Randi Educational Foundation pakub lausa $1000000 paranormaalsete, üleloomulike võimete või nähtuste demonstreerijale. Tõsi, katse tingimused ja eriti tingimustes kokkuleppimine ei ole lihtsad ja päris kõiki avaldusi vastu ei võeta. Aga põhimõtteliselt töö käib, avaldused laekuvad ja seni ei ole keegi eeltestist kaugemale jõudnud.
John Hamptoni kihlveokuulutus paistis algul minevat teise kategooriasse. Tegemist oli kaljukindla maa- ja veepinna kumeruse eitajaga. Arvatavasti oli ta omas nii kindel, et oleks võinud pakkuda mida iganes, et kerakujulist Maad propageerivad narrid kõigi oma peenikeste riistadega paljastada ja avalikult lolliks teha. Aga pakkumine tundus aus, ta oli inglane ja kihlvedu on teadagi inglasele auasi. Ometi ei läinud mitte kõik hästi.


Kuulutusele vastas Alfred Russel Wallace, keda praegu tuntakse kui meest, kes ei loonud evolutsiooniteooriat. Tänase tarkuse seisukohalt võib teda pidada vastuoluliseks isiksuseks. Ta on olnud Darwini evolutsioniteooria kirglik kaitsja ja spiritsmi uurija, aga ka vaktsineerimise vastane ja entusiastlik frenoloog . Frenoloogid määravad inimese iseloomu kolju kuju järgi. Evoltsiooniteooria oli sel ajal õhus. Kui mitte Drawin, siis keegi oleks selle üsna pea kirja pannud ja avaldanud. Praegu tundub, et Darwini käsitluses oli rohkem liigisisest olelusvõitlust, Wallace'i seisukohtades rohkem survet liigile kohanemiseks ja muutumiseks. Olgu, aga tagasi kumera vee juurde.

Wallace'il oli raha vaja ja tal oli ka hea mõte, kuidas ülesandega toime tulla. Pärast väikest nõupidamist Charles Lyelliga võttis ta kihlveo vastu. Katse toimus Bedfordi kanalil. Bedfordi kanal on kuue miili (9,7km) pikkune sirge jõelõik Inglismaal Norfolkis. Samas kohas oli kumerust varemgi mõõdetud. 1838. aastal korraldas Samuel Rowbotham seal katse, mis paistis tõestavat, et maa ja vesi on tasased ja järelikult Maakera pole olemas. Täpsemalt, Maa on, aga pole kera. Rowbothami katses jälgiti 8 tolli (20cm) kõrgusele veepinna kohale paigaldatud pikksilmast piki kanalit eemalduvat paati. Paat, kuhu oli püsti pandud 5 jala (1,5m) kõrgune lipp, oleks pidanud Maa kumeruse taha kaduma. Arvestades veepinna väidetavat kumerust ja lipu ning pikksilma asumist veepinnast kõrgemal, oleks pidanud lipp olema pikksilma madalaimast võimalikust vaatekiirest vähemalt kolm meetrit allpool.

See ei paistnud sugugi nii olevat. Sõudja jõudis kanali lõpus oleva sillani ja oli kogu sõidu jooksul pikksilmas täielikult nähtav. Maa ei ole kera või vähemalt ei ole nii väike kera, kui keramaalased püüavad lapikmaalastele peale suruda. Küllap andsid need tulemused John Hampdenile julgust oma helde kihlveopakkumise tegemisel.
Pilt raamatust „Earth not a globe" vikipeedia vahendusel

Wallace tundis füüsikat ja mõõtmistehnikat, tal ka oli tublisti kogemusi teadusliku uurimistöö alal. Peab arvama, et küllap oli tal lisaks üksjagu teadlasintuitsiooni. Põhiline erinevus eemistest katsetest oli see, et ta tõstis vaatekiire veepinnast 13 jala (4m) kõrgusele. Sellega õnnestus tal vähendada veepinna lähedal ilmnevaid õhuniiskuse, tiheduse ja temperatuuri mõjusid valguse levimisele ja saada selge veepinna kumeruse pilt.

Katse ise käis nii:
Ühes kanali otsas paigaldati sillale pikksilm, mille kõrgus veepinnast ära mõõdeti. Teises otsas tehti sillasambale täpselt samale kõrgusele märk, horisontaalne joon. Lameda Maa korral saab niimoodi veepinnaga paralleelse vaatekiire. Kui aga veepind keskel ülespoole kumerdub, on vaatekiir sealkohal veele lähemal. Kanali keskele pandi püsti teivas, mille otsas oleva ketta keskpunkt oli veepinnast sama kõrgel kui pikksilm ja märk teisel sillal. Kui veepind on tasane, paistavad ketas ja joon sillal kokku langevat. Kui veepind on kumer, paistab ketas pikksilma vaatajale teise silla märgist kõrgemal.

Algul paistis kihlveo võit minevat Wallace'ile ja ka kohtunikuks kutsutud ajakirjanik tunnistas seda. Viimasel hetkel teatas Hampdeni poolt kohale saadetud esindaja pärast pikksilma vaatamist ometi, et kuulutab Wallace kaotjaks ja kui vaadates paistabki teisiti, siis on see tingitud pikksilma aberratsioonist. Nagu inglaste kihlavedamisest arvata, käis asi kohtuid mööda ja Wallace sai lõpuks õiguse. Muidugi oli ta raha ja tervist kulutanud selleks ajaks juba nii palju, et tal 500 naelast erilist rõõmu ei olnud. Kõige hullem asja juures oli see, et Hampden kaotas britiliku eneseväärikuse ja asus oma vastast igal võimalikul moel laimama. Ta laskus isegi tapmisähvaduste ja Wallace naisele saadetud sõimukirjadeni. Ka lapikmaalased üldiselt ei tunnistanud end lööduks. Bedfordi kanalil tehti veel 20. sajandi algul katseid ja kasutades kiiresti arenavat fotooptikat, saadi kindlaid tõendeid Maa lameduse kohata.

Olgu lõpuks mainitud, et sobivatel tingimustel, kui jätta õhu optilised omadused arvestamata, on võimalik saada tõendust isegi vaba veepinna nõgususe kohta. See oleks vesi juba õõnesmaalaste veskile.

Ja päris lõpuks on kohane meenutada, et aastatel 1816-1855 korraldas Maakera äramõõtmist üks teine mees. Friedrich Georg Wilhelm von Struve juhtis meridiaankaare mõõtmist Tartust ja Pulkovost. Tal olid teised meetodid ja hoopis laiem haare. Hampdeni kihlveoni jäi veel 15 aastat.


Lisaks:
Lameda Maa pilte (Google)
Lameda Maa Ühing
Suurim saladus: meie Maa on õõnes!
Õõnesmaa teooriate ajaloost (D. Simanek)
Ketasmaa, hoopis teine teema

2 Comments:

At 12.01.11, 07:09, Blogger Kaido said...

Hea lugemine hommikul. Järjekordne hea näide, et väärarusaamade muutmine on väga raske protsess. Kui kamp tulihingelisi vastaseid leidub, võid oma elutööks lugeda mõne arusaama ümberlükkamise.

Kaido
Numbrid

 
At 19.03.16, 04:46, Blogger Waffa said...

Kena

 

Postita kommentaar

<< Home