Raiskamine on odav

Mispärast me ometi nii meeletult raiskame? Aga sellepärast, et raiskamine on odav, kokkuhoid on kallis.

Igasuguse koduse tehnikaga antakse kaasa instruktsioonid vähemalt kuues keeles. Mis sunnib tootajt pakkima elektripliidi kasti raamatukesed kreeka, saksa, rootsi, soome ja keel paljudes keeltes? Mõned neist on sellised, et ma pole võimeline isegi aru saama, mis keel see on. Ühel mobiiltelefonil oli kaasas piske, aga väga paks raamat, kus oli kogu jutt sees 14 erinevas keeles. Kui see on trükitud ühte raamatusse, siis muidugi valikut pole. Aga pliidile on tehtud eraldi igas keeles ja ometi pannakse nad kõik kaasa. Muidugi on see raiskamine, aga nii on odavam. Kallis on hakata mingit pisiraamatute logistikat korraldama. Tootmine toimub suures tehases kaugel maal, pliidid sõidavad vahepeal konteinerites, laevadel ja lennukites vaheladudesse ja sealt edasi teistesse vaheladudesse jne. Kohutavalt kallis oleks kõike seda hakata ära arvama ja välja selgitama. Eriti kalliks teeks selle lahenduse inimtööjõud. Peab ju palkama inimesi, kes kõik selle välja mõtlevad, programmeerivad, testivad ja käigus hoiavad. Nii lähebki pakenditesse tonnide viisi paberit, mis on tehtud puudest, mis oleksid võinud parem kasvama jääda. Huvitav, mitu protsenti neist raamatukestest jõuavad prügikasti ilma et keegi neid üldse vaataks, pakendist väljagi võtaks?

Eestikeelne raamatuke? Eestikeelne info tehakse paljudel juhtudel niikuinii kohapeal, töö käigus. Kui üldse tehakse ja kui hästi tehakse... Ei ole lootagi, et suur ülemaailmne korporatsioon suudaks ühes teatud Hiina tehases ära arvata, kuidas üks neist miljonitest kastidest satub tundmatu pisirahva esinadaja kööki kusagil teisel planeedil.