Lahtised lehed

Teinekord viskad ära mõnel igaval koosolekul või koolitusel soditud paberi. Aga äkki...

20. sept 2011

Aitäh, industrialiseerimine. Aitäh, terasetehas. Aitäh, jõujaam.

Nii ta ütleb ja paistab, et teab mida räägib.

Hans Roslig TEDil,

26. veebr 2011

Mis selle kooliga lahti on? Mis teil jälle häda on?

Sir Ken Robinson kõneles TED konverentsil 2010. aasta veebruaris juba teist korda ja seekord oli tema sõnum:
„Iga haridussüsteemi maailmas reformitakse hetkel. Aga see ei ole piisav. Reformist ei ole enam kasu, sest see on lihtsalt katkise mudeli arendamine. Mida meil aga vaja on, ei ole mitte evolutsioon, vaid revolutsioon hariduses. Selle peab muutma millekski muuks.”

Muidugi, ta on hea esineja, lahedad naljad, hästi valitud näited ja kindlasti hoolsalt läbimõeldud esitus. Heaküll, ta venitab mõnd vana nalja liiga pikalt ja naerab selle üle ise. Võib-olla on ta natuke liiga omas kinni, justkui üritaks maha müüa oma suurt ideed. Elus on veel mõned asjad peale loovuse ja ei ole see kõik nii lihtne midagi. Aga publik suhtub temasse hästi ja juba esimene kõne 2006. aastal sai mitutuhat vaimustunud kommentaari, inspireerivaim kõne läbi aegade.


Nüüd on ta tagasi TED2010 ja ütleb: „As Chris says, there is a hunger for videos of me.” Õige, me juba ootasime.

Mõte on ei rohkem ega vähem kui revolutsioon hariduses. Raske on millelegi konkreetselt vastu vaielda. Jah, me raiskame inimeste annet, aga mida me ei raiska. Jah, me karjatame noori ülikooli ja hädaldame, et nad ei õpi seal õieti midagi mõistlikku. Jah, me üritame kõigele rakendada tehnoloogilist mudelt ja rõõmustame ise, kui see tundub eriliselt kõrgtehnoloogiline. Ja kõik see muu ka. Aga ometi tekitavad haridusrevolutsioon ja kooli põllumajandusmudel veidi kõheda tunde. Ei tea miks?



Huvitav. Abraham Lincoln saatis Kongressile teate, kus ta muu hulgas ütles: „Vaikse mineviku dogmad ei vasta tormisele olevikule. Olukord on kõrge raskuste koorma all ja me peame koos oludega tõusma. Kuna meie juhtum on uus, peame me ka mõtlema uutmoodi ning käituma uutmoodi. Me peame end vabastama orjastusest ja alles siis me päästame oma maa.”

Raske on uskuda, et Ken Robinson ei tea, mis Lincolnil mõttes oli. Olgu küll, et Inglismaal ei õpetata Ameerika ajalugu, isegi tõrjutakse seda, aga tsitaadi päritolu ja tausta on ju nii lihtne järele vaadata. Robinson kannab need sõnad 19. sajandi keskelt, tundmatutest oludest üle tänasesse kooli ja ei ole teada, millise konteksti need ajaloost kaasa toovad. Mõni inimene, mõni ameeriklane näiteks, võib teada, mis toimus neil aegadel ja kogu jutt võib omandada hoopis uue mõtte.

Kuigi Ken Robinson arvab, et küllap toimus 1862. aasta detsembris midagi võluvat, käis sel ajal Ameerikas kodusõda. President Lincoln kirjutas kuu aega pärast Kongressile saadetud sõnumit alla orjade vabastamise proklamatsioonile. Sellega sai Unioon oma käsutusse salarelva. Koos Põhja vägedega saabus vabadus ja endised orjad astusid massiliselt sõjaväkke, et vabaduse võidukäik jätkuks. Orjad, kes Konföderatsiooni poolel abitöödega tegelesid, kippusid teise poole kontrolli alla olevatele aladele põgenema. Kindlasti muutis see sõja käiku. Kuid võib vaadata ka ajas teisele poole. Pool aastat varem oli president alla kirjutanud asundustalude seadusele. Algas suur tung läände, sest nüüd oli tõesti võimalik saada maad läänepool Mississippit. See kõik ei olnud väga võluv ja läänes tehti igasugu kavalaid trikke. Arvatakse isegi, et asundustalude seadust ongi kõigist seadustest kõige enam väärkasutatud. Oli kuidas oli, see aeg Ameerika ajaloos, mida Ken Robinson ei ole koolis õpinud, tegi Ameerikast selle Ameerika, mida meiegi tunneme.

Huvitav on ka näiteks see põllumajandusmudeli jutt. Kuidas farmer loob taimele kasvamiseks soodsad tingimused ja siis puhkeb see õide. Kas me ikka teame, mida tänapäeva farmer teeb ja mis on tööstuslik toidutootmine? Jms.


Olgu kuis on, Sir Ken on kindlasti lugemist ja kuulamist väärt. Vaatamist väärt ka.

16. nov 2010

Maa kumerusest

1870. aastal avaldas John Hampden kihlveopakkumise. Pakkumine oli lihtne. 500 naela sellele, kes korraldab katse, näitamaks selgelt Maa kumerust, täpsemalt veepinna kumerust. Hea pakkumine iseenesest. 500 tolleaegset naela arvutatakse tänasesse rahasse umbes nii: £35000, 41000€ või 640000 krooni. Pole paha, eriti kui arvestada, et ülesanne on lihtne.

Nii, siin tuleb siiski vaadata kahte sorti pakkumisi:

  • Selliseid pakkumisi on tehtud varemgi, tehakse siiani ja jäädaksegi tegema. Väga tihti on tingimused algusest peale sellised, et keegi ei hakka proovimagi.

    Juhtumis loomislugu evolutsiooni vastu on praegugi jõus pakkumine: $10000 sellele, kes tõestab evolutsioonteooria paikapidavust. Ray Comfort lubab:

    „So here’s my challenge: I will give $10,000 to the first person who can prove to me that they have found a genuine living transitional form (a lizard that produced a bird, or a dog that produced kittens, or a sheep that produced a chicken, or even as Archaeopteryx—a dinosaur that produced a bird).”

    Tähendab nii, et kui te ei too kohale koera, kes sünnitaks kassipoegi, siis olete dollaritest ilma, mis omakorda tähendab, et evolutsiooniteooria on muinasjutt. Muidugi pole sellel evolutsiooniteooriaga ega üldse ühegi teooriaga midagi pistmist ja vaevalt, et keegi selle pakkumise vastu võtab.

  • On ka teistsuguseid väljakutseid. Näiteks James Randi Educational Foundation pakub lausa $1000000 paranormaalsete, üleloomulike võimete või nähtuste demonstreerijale. Tõsi, katse tingimused ja eriti tingimustes kokkuleppimine ei ole lihtsad ja päris kõiki avaldusi vastu ei võeta. Aga põhimõtteliselt töö käib, avaldused laekuvad ja seni ei ole keegi eeltestist kaugemale jõudnud.
John Hamptoni kihlveokuulutus paistis algul minevat teise kategooriasse. Tegemist oli kaljukindla maa- ja veepinna kumeruse eitajaga. Arvatavasti oli ta omas nii kindel, et oleks võinud pakkuda mida iganes, et kerakujulist Maad propageerivad narrid kõigi oma peenikeste riistadega paljastada ja avalikult lolliks teha. Aga pakkumine tundus aus, ta oli inglane ja kihlvedu on teadagi inglasele auasi. Ometi ei läinud mitte kõik hästi.


Kuulutusele vastas Alfred Russel Wallace, keda praegu tuntakse kui meest, kes ei loonud evolutsiooniteooriat. Tänase tarkuse seisukohalt võib teda pidada vastuoluliseks isiksuseks. Ta on olnud Darwini evolutsioniteooria kirglik kaitsja ja spiritsmi uurija, aga ka vaktsineerimise vastane ja entusiastlik frenoloog . Frenoloogid määravad inimese iseloomu kolju kuju järgi. Evoltsiooniteooria oli sel ajal õhus. Kui mitte Drawin, siis keegi oleks selle üsna pea kirja pannud ja avaldanud. Praegu tundub, et Darwini käsitluses oli rohkem liigisisest olelusvõitlust, Wallace'i seisukohtades rohkem survet liigile kohanemiseks ja muutumiseks. Olgu, aga tagasi kumera vee juurde.

Wallace'il oli raha vaja ja tal oli ka hea mõte, kuidas ülesandega toime tulla. Pärast väikest nõupidamist Charles Lyelliga võttis ta kihlveo vastu. Katse toimus Bedfordi kanalil. Bedfordi kanal on kuue miili (9,7km) pikkune sirge jõelõik Inglismaal Norfolkis. Samas kohas oli kumerust varemgi mõõdetud. 1838. aastal korraldas Samuel Rowbotham seal katse, mis paistis tõestavat, et maa ja vesi on tasased ja järelikult Maakera pole olemas. Täpsemalt, Maa on, aga pole kera. Rowbothami katses jälgiti 8 tolli (20cm) kõrgusele veepinna kohale paigaldatud pikksilmast piki kanalit eemalduvat paati. Paat, kuhu oli püsti pandud 5 jala (1,5m) kõrgune lipp, oleks pidanud Maa kumeruse taha kaduma. Arvestades veepinna väidetavat kumerust ja lipu ning pikksilma asumist veepinnast kõrgemal, oleks pidanud lipp olema pikksilma madalaimast võimalikust vaatekiirest vähemalt kolm meetrit allpool.

See ei paistnud sugugi nii olevat. Sõudja jõudis kanali lõpus oleva sillani ja oli kogu sõidu jooksul pikksilmas täielikult nähtav. Maa ei ole kera või vähemalt ei ole nii väike kera, kui keramaalased püüavad lapikmaalastele peale suruda. Küllap andsid need tulemused John Hampdenile julgust oma helde kihlveopakkumise tegemisel.
Pilt raamatust „Earth not a globe" vikipeedia vahendusel

Wallace tundis füüsikat ja mõõtmistehnikat, tal ka oli tublisti kogemusi teadusliku uurimistöö alal. Peab arvama, et küllap oli tal lisaks üksjagu teadlasintuitsiooni. Põhiline erinevus eemistest katsetest oli see, et ta tõstis vaatekiire veepinnast 13 jala (4m) kõrgusele. Sellega õnnestus tal vähendada veepinna lähedal ilmnevaid õhuniiskuse, tiheduse ja temperatuuri mõjusid valguse levimisele ja saada selge veepinna kumeruse pilt.

Katse ise käis nii:
Ühes kanali otsas paigaldati sillale pikksilm, mille kõrgus veepinnast ära mõõdeti. Teises otsas tehti sillasambale täpselt samale kõrgusele märk, horisontaalne joon. Lameda Maa korral saab niimoodi veepinnaga paralleelse vaatekiire. Kui aga veepind keskel ülespoole kumerdub, on vaatekiir sealkohal veele lähemal. Kanali keskele pandi püsti teivas, mille otsas oleva ketta keskpunkt oli veepinnast sama kõrgel kui pikksilm ja märk teisel sillal. Kui veepind on tasane, paistavad ketas ja joon sillal kokku langevat. Kui veepind on kumer, paistab ketas pikksilma vaatajale teise silla märgist kõrgemal.

Algul paistis kihlveo võit minevat Wallace'ile ja ka kohtunikuks kutsutud ajakirjanik tunnistas seda. Viimasel hetkel teatas Hampdeni poolt kohale saadetud esindaja pärast pikksilma vaatamist ometi, et kuulutab Wallace kaotjaks ja kui vaadates paistabki teisiti, siis on see tingitud pikksilma aberratsioonist. Nagu inglaste kihlavedamisest arvata, käis asi kohtuid mööda ja Wallace sai lõpuks õiguse. Muidugi oli ta raha ja tervist kulutanud selleks ajaks juba nii palju, et tal 500 naelast erilist rõõmu ei olnud. Kõige hullem asja juures oli see, et Hampden kaotas britiliku eneseväärikuse ja asus oma vastast igal võimalikul moel laimama. Ta laskus isegi tapmisähvaduste ja Wallace naisele saadetud sõimukirjadeni. Ka lapikmaalased üldiselt ei tunnistanud end lööduks. Bedfordi kanalil tehti veel 20. sajandi algul katseid ja kasutades kiiresti arenavat fotooptikat, saadi kindlaid tõendeid Maa lameduse kohata.

Olgu lõpuks mainitud, et sobivatel tingimustel, kui jätta õhu optilised omadused arvestamata, on võimalik saada tõendust isegi vaba veepinna nõgususe kohta. See oleks vesi juba õõnesmaalaste veskile.

Ja päris lõpuks on kohane meenutada, et aastatel 1816-1855 korraldas Maakera äramõõtmist üks teine mees. Friedrich Georg Wilhelm von Struve juhtis meridiaankaare mõõtmist Tartust ja Pulkovost. Tal olid teised meetodid ja hoopis laiem haare. Hampdeni kihlveoni jäi veel 15 aastat.


Lisaks:
Lameda Maa pilte (Google)
Lameda Maa Ühing
Suurim saladus: meie Maa on õõnes!
Õõnesmaa teooriate ajaloost (D. Simanek)
Ketasmaa, hoopis teine teema

30. okt 2010

Millal hakkab teie töö kasumit andma?

Väga-väga paljud teadlased ja leiutajad on seda küsimust kuulnud neilt, kellelt tuleb raha või kelle kaudu tuleb raha. Kõige räägitum jutt sel teemal on Michael Faraday vastus briti rahandus- või peaministri sarnasele küsimusele. Kahjuks ei ole see, üks maailma tuntumaid teadusanekdoote tõsi. Eks mingi alus sellel naljal võib olla, aga jutt ise ilmus välja pärast Faraday surma ja ei ta ise ega ta kaastöötajad ei ole kunagi ega kusagil märkinud, et selline vastus tegelikult oleks kõlanud.

Ah jaa, mis see vastus siis oli? Inglise peamister olevat Faradaylt küsinud, millist praktilist kasu võib oodata tema leiutisest. Räägitakse, et jutt olevat käinud katseseadmest, kus vooluga juhtmekeerd magnetväljas pöördliikumise algeid ilmutas. Tänaseks on sellest kasvanud välja elektrimootor. Faraday vastas, et ta ei tea, aga on kindel on, et varsti pannakse see maksu alla. Jah, see oleks olnud tõesti väga hea vastus, sest maksu on miljonite elektrimootorite tootmise, müümise ja laiemalt kogu seonduva majandusharu arengu pealt Ühendkuningriigile laekunud kõvasti.

Sedasama küsimust esitatase ikka uuesti kuni tänase päevani ja jäädaksegi esitama. Vaatasin paar aastat tagasi mingilt telekanalilt filmi Hubble teleskoobi ajaloost ja töödest. Filmi autorid kergitasid muuseas kulude küsimuse. Kas need miljonid dollarid, mis on kulutatud HST väljatöötamisele, orbiidile viimisele ja seal hoidmisele, remondile, hooldamisele, täiustamisele jms, on ikka läinud õigesse kohta? Vähe sellest, nüüd on siginenud seltskond, kes usub, et teleskoop tuleb alla tagasi tuua ja muuseumi panna. Mis see veel maksab?

Keegi projekti juhtidest vastas sellele ja tema seisukoht oli, et selle raha eest me oleme saanud vaate kogu Universumile rääkimata paljudest lähematest asjadest ja see on saadud odavalt, isegi väga odavalt. Vot siis!

Selleaastane nobelist Andre Geim alustab grafeenist rääkides rakenduste teemat sellise looga:

Ükskord, olles paatidega merel, vaatasime delfiine. Delfiinid on on suurepärased loomad, nad ujusid lähedale ja just sel reisil nad ei tulnud toitu paluma vaid nagu soovisid, et me neid puudutaksime. Kõik kummardusid üle parda püüdes delfiine paitada. Kujutate ette seda romantilist hetke, kõik täielikus vaikuses... Ja siis üks väike poiss hõikab tagantpoolt: „Emme, kas nad süüa kõlbavad?” Nii et jah, analoogia on olemas. Me oleme grafeeniga selles romantilise heteke staadiumis ja paar aastat tagasi me poleks osanud öelda, kas see „kõlbab süüa” ehk on üldse kuidagi kasulik. Täna võib vastata, et arvatavasti jah. Avavatavasti me võime seda „leivale määrida” ehk teha midagi, mida on võimalik ette näidata.

Sedaviisi! Teiekord ei ole lihtsalt ilus põneva leiutise juures kohe nõudlikul toonil küsida: „Hääküll mehed, aga millal raha hakkab tulema?”

22. okt 2010

Vot kus lugu!

Kaks ühesugust kirja on saabunud. Esimest vaatasin korraks ja lasin minna. Teist vaatasin veidi täpsemalt. Hämmastavalt huvitav kiri, tuleb välja. Sama hea, kui transformaatorite lugu. Lisaks kõigele oli kiri kaunistatud lugematutu arvu dollaripiltidega. Need kustutasin maha, aga muidu nagu öeldakse, kirjaviis muutmata. Mulle endale meelidib kõige enam harjaga rikkaks saamise nipp.









LUGEGE LÕPUNI !

Kuidas raha enda juurde meelitada.

Et teenitud raha armastaks teie kodu, siis palgapäeval ei tohi raisata mitte sentigi : kogu palk peab ööbima kodus ! Mõned iidsed targad soovitavad kanda suurt rahakupüüri endaga kaasas.

Nad kinnitavad, et kui rahatäht „laeb end täis“ teie energiast, siis hakkab raha külge tõmbama. Raha ei saagi olema, kui toas vilistatakse ja toidupurusid pühitakse laualt käega. Naabrile EI TOHI laenata leiba ja soola : küllus kolib teie juurest naabri juurde. Selleks, et rikkus majja tekiks, tuleb hari panna seisma kodus käepideme peale püsti.

Palgakõrgendust on soovitav küsida kolmapäeval. Laenata ei tohiks esmaspäeval ja teisipäeval. Võlga ei tagastata reedel. Võlgadega tegelda ainult hommikuti. Ja üldse : üritage mitte VÕTTA , vaid ANDA laenuks raha : sellega te programmeerite raha enda juurde tulema.

Kui panete riided talveks või suveks seisma, siis taskutesse pange kupüüre. Raha ei salli katkiseid taskuid ja puuduvaid nööpe ! MITTE KUNAGI ärge andke ära viimast rahatähte ja senti rahakotist ! Kõik rahakupüürid peavad olema rahakotis ilusti sirgus ja „näoga“ teie poole. Kõige pisemasse lahtrisse oleks soovitav panna kolmnurgaks kokku volditud 1$. Samuti peaks rahakotis olema „õnneraha“ : esimene teenitud raha, saadud väga healt inimeselt, hea tehingu tulemus vms. Seda raha ei tohi kunagi ära raisata : see on külluse sümbol. Raha võib solvuda ja enam mitte tulla teie juurde.

Raha, mis on saadud ebaausal teel, võidetud, leitud või kingitud, ei peaks jääma teie kätte kauaks. Veel parem, kui neid ei pandaks üldse rahakotti.

Annetage see raha abivajajatele või raisake ruttu ära.

Kui te lugesite kõik läbi, siis saite ka aru, et raha on kerge kaotada, kuid ei ole ka keeruline teda ligi meelitada. Selleks, et omada raha, järgige nõuandeid ! Ja selleks, et raha ligi meelitada, saatke see kiri edasi oma sõpradele- tuttavatele. Siis hakkab raha ka teie poole tulema ! Rahast tuleb aupaklikult rääkida ja teda armastada, siis armastab ka tema teid ! Kui te saadate kirja vähemalt kahele sõbrale, siis vaesus teid ei kummita.

Kui saadate kirja 1 sõbrale, hakkab raha tulema ca aasta pärast.
3 sõbrale – ca 6 kuu pärast
5 sõbrale – ca 3 kuu pärast
6 sõbrale – ca 1 kuu pärast
7 sõbrale – ca 2 nädala pärast
8 sõbrale – ca 1 nädala pärast
9 sõbrale – ca 5 päeva pärast
10 sõbrale – ca 3 päeva pärast
12 sõbrale – ca 2 päeva pärast
15 sõbrale – ca 1 päeva pärast
21 sõbrale - ca 3 tunni pärast !

Armastage raha ja saage rikkaks !

________________________________






Tore, et kirjasõprade arv kiirendab raha saabumist. Vaatame veidi lähemalt, kuidas raha arvutab kohalejõudmise aega.




Kuna mul on ainult graafik, funktsiooni ennast ei ole ja ma ei oska seda teha, siis kerkivad järgmised küsimused:

1) Paistab, et üle 7 kirja ei ole eriti mõtet saata, graafik on juba laugeks pööranud. Kui aga tõesti on raha vaja KOHE! Kui põrutaks kirja mingi meil-listi või feissbuki kaudu korraga 400 sõbrale. Kas oleks rahakott juba ukse taga selle ajaga, mis kulub laua tagant tõusmieks ja läbi esiku minekus?

2) Kui ei saada seda kirja, kas siis raha ei tule või tuleb ta määramata kauges tulevikus. Teiste sõnadega, kus kohtub punane joon ajateljega?

3) Kas raha ei püüa meid mitte alt vedada, lubades, et ta hakab tulema näiteks 3 kuu pärast? Ei ole ju teada, kaugelt tal tulla on, kas ta jala tuleb või hobustega, on tal teel veekogusid ületada ja ega ta häkki vahepeal halba seltskonda ei satu. Kukub jooma mõnes teeäärses kõrtsis ja ei jõua kohale enne kui pärastpoole, aga siis on juba hilja.

10. okt 2010

Raiskamine on odav

Mispärast me ometi nii meeletult raiskame? Aga sellepärast, et raiskamine on odav, kokkuhoid on kallis.

Igasuguse koduse tehnikaga antakse kaasa instruktsioonid vähemalt kuues keeles. Mis sunnib tootajt pakkima elektripliidi kasti raamatukesed kreeka, saksa, rootsi, soome ja keel paljudes keeltes? Mõned neist on sellised, et ma pole võimeline isegi aru saama, mis keel see on. Ühel mobiiltelefonil oli kaasas piske, aga väga paks raamat, kus oli kogu jutt sees 14 erinevas keeles. Kui see on trükitud ühte raamatusse, siis muidugi valikut pole. Aga pliidile on tehtud eraldi igas keeles ja ometi pannakse nad kõik kaasa. Muidugi on see raiskamine, aga nii on odavam. Kallis on hakata mingit pisiraamatute logistikat korraldama. Tootmine toimub suures tehases kaugel maal, pliidid sõidavad vahepeal konteinerites, laevadel ja lennukites vaheladudesse ja sealt edasi teistesse vaheladudesse jne. Kohutavalt kallis oleks kõike seda hakata ära arvama ja välja selgitama. Eriti kalliks teeks selle lahenduse inimtööjõud. Peab ju palkama inimesi, kes kõik selle välja mõtlevad, programmeerivad, testivad ja käigus hoiavad. Nii lähebki pakenditesse tonnide viisi paberit, mis on tehtud puudest, mis oleksid võinud parem kasvama jääda. Huvitav, mitu protsenti neist raamatukestest jõuavad prügikasti ilma et keegi neid üldse vaataks, pakendist väljagi võtaks?



Eestikeelne raamatuke? Eestikeelne info tehakse paljudel juhtudel niikuinii kohapeal, töö käigus. Kui üldse tehakse ja kui hästi tehakse... Ei ole lootagi, et suur ülemaailmne korporatsioon suudaks ühes teatud Hiina tehases ära arvata, kuidas üks neist miljonitest kastidest satub tundmatu pisirahva esinadaja kööki kusagil teisel planeedil.

7. okt 2010

Uus link

Nobeli preemia väljakuulutamise päevil surfasin internetist leida viidet, miks matemaatika nobelit ei ole? Leidisin hoopis ühe kodulehe, mida kõlbaks linksude hulka panna.

Vastus mu küsimusele on seal ka olemas.

Loogiliselt võttes...

Leidsin internetiavarustest sellise pildi:


Kogu ülesande keerukus on ühe loodusseaduse tundmises. Minule õpetati seda kunagi sõnastuses: "Kolmel postil on kaks vahet". Õpetati kohe tõesti matemaatika tunnis, arvatavasti 7. klassis ja just nende sõnadega. Kui see on selge, siis ei ole siin õieti midagi arvutada.

Aga see lahendus on imelik. Algul on vastuseks pandud 2s (sekundit?), mis on ilmselt vale, sest tegelikult on minutid ühikuks juba antud.

Nüüd on tulnud keegi punase pliiatsiga nupumees, tõmmanud vale vastuse maha ja esitanud oma mõttekäigu. Teksti loogiliselt võttes peab olema nii, et kui 10min annab meile kaks juppi, siis 20 minutit annab meile 4 juppi. Kahe ja nelja vahel, poolel teel kahest neljani on kolm. Poolel teel 10 minutist 20 minutini on 15. See ongi vastus.

Mõnes situatsioonis ongi see väga loogiline ja just nii toimubki. Näiteks kui suur robootiline press valmistab 10 sekundiga 2 saepuruplaati, siis 20 sekundiga ta valmistab 4 tk. Kolm tükki võiks küll saada 15 sekundiga. Answer: 15

Või võtame näiteks lõpmata pika vorsti. Kui seda otsast lõigata, siis iga lõige annab ühe viilu. Tahad kaks viilu, kaks lõiget, tahad kolm viilu, kolm lõiget jne. Kestab seni, kuni selgub, et looduses ei esine lõpmatuid vorste ja viimane lõige annab ootamtult kaks viilu. Lõigete ja tükkide arv ei ole võrdne. Kolmel postil on kaks vahet.