Millal hakkab teie töö kasumit andma?

Väga-väga paljud teadlased ja leiutajad on seda küsimust kuulnud neilt, kellelt tuleb raha või kelle kaudu tuleb raha. Kõige räägitum jutt sel teemal on Michael Faraday vastus briti rahandus- või peaministri sarnasele küsimusele. Kahjuks ei ole see, üks maailma tuntumaid teadusanekdoote tõsi. Eks mingi alus sellel naljal võib olla, aga jutt ise ilmus välja pärast Faraday surma ja ei ta ise ega ta kaastöötajad ei ole kunagi ega kusagil märkinud, et selline vastus tegelikult oleks kõlanud.

Ah jaa, mis see vastus siis oli? Inglise peamister olevat Faradaylt küsinud, millist praktilist kasu võib oodata tema leiutisest. Räägitakse, et jutt olevat käinud katseseadmest, kus vooluga juhtmekeerd magnetväljas pöördliikumise algeid ilmutas. Tänaseks on sellest kasvanud välja elektrimootor. Faraday vastas, et ta ei tea, aga on kindel on, et varsti pannakse see maksu alla. Jah, see oleks olnud tõesti väga hea vastus, sest maksu on miljonite elektrimootorite tootmise, müümise ja laiemalt kogu seonduva majandusharu arengu pealt Ühendkuningriigile laekunud kõvasti.

Sedasama küsimust esitatase ikka uuesti kuni tänase päevani ja jäädaksegi esitama. Vaatasin paar aastat tagasi mingilt telekanalilt filmi Hubble teleskoobi ajaloost ja töödest. Filmi autorid kergitasid muuseas kulude küsimuse. Kas need miljonid dollarid, mis on kulutatud HST väljatöötamisele, orbiidile viimisele ja seal hoidmisele, remondile, hooldamisele, täiustamisele jms, on ikka läinud õigesse kohta? Vähe sellest, nüüd on siginenud seltskond, kes usub, et teleskoop tuleb alla tagasi tuua ja muuseumi panna. Mis see veel maksab?

Keegi projekti juhtidest vastas sellele ja tema seisukoht oli, et selle raha eest me oleme saanud vaate kogu Universumile rääkimata paljudest lähematest asjadest ja see on saadud odavalt, isegi väga odavalt. Vot siis!

Selleaastane nobelist Andre Geim alustab grafeenist rääkides rakenduste teemat sellise looga:

Ükskord, olles paatidega merel, vaatasime delfiine. Delfiinid on on suurepärased loomad, nad ujusid lähedale ja just sel reisil nad ei tulnud toitu paluma vaid nagu soovisid, et me neid puudutaksime. Kõik kummardusid üle parda püüdes delfiine paitada. Kujutate ette seda romantilist hetke, kõik täielikus vaikuses... Ja siis üks väike poiss hõikab tagantpoolt: „Emme, kas nad süüa kõlbavad?” Nii et jah, analoogia on olemas. Me oleme grafeeniga selles romantilise heteke staadiumis ja paar aastat tagasi me poleks osanud öelda, kas see „kõlbab süüa” ehk on üldse kuidagi kasulik. Täna võib vastata, et arvatavasti jah. Avavatavasti me võime seda „leivale määrida” ehk teha midagi, mida on võimalik ette näidata.

Sedaviisi! Teiekord ei ole lihtsalt ilus põneva leiutise juures kohe nõudlikul toonil küsida: „Hääküll mehed, aga millal raha hakkab tulema?”