Millal hakkab teie töö kasumit andma?

Väga-väga paljud teadlased ja leiutajad on seda küsimust kuulnud neilt, kellelt tuleb raha või kelle kaudu tuleb raha. Kõige räägitum jutt sel teemal on Michael Faraday vastus briti rahandus- või peaministri sarnasele küsimusele. Kahjuks ei ole see, üks maailma tuntumaid teadusanekdoote tõsi. Eks mingi alus sellel naljal võib olla, aga jutt ise ilmus välja pärast Faraday surma ja ei ta ise ega ta kaastöötajad ei ole kunagi ega kusagil märkinud, et selline vastus tegelikult oleks kõlanud.

Ah jaa, mis see vastus siis oli? Inglise peamister olevat Faradaylt küsinud, millist praktilist kasu võib oodata tema leiutisest. Räägitakse, et jutt olevat käinud katseseadmest, kus vooluga juhtmekeerd magnetväljas pöördliikumise algeid ilmutas. Tänaseks on sellest kasvanud välja elektrimootor. Faraday vastas, et ta ei tea, aga on kindel on, et varsti pannakse see maksu alla. Jah, see oleks olnud tõesti väga hea vastus, sest maksu on miljonite elektrimootorite tootmise, müümise ja laiemalt kogu seonduva majandusharu arengu pealt Ühendkuningriigile laekunud kõvasti.

Sedasama küsimust esitatase ikka uuesti kuni tänase päevani ja jäädaksegi esitama. Vaatasin paar aastat tagasi mingilt telekanalilt filmi Hubble teleskoobi ajaloost ja töödest. Filmi autorid kergitasid muuseas kulude küsimuse. Kas need miljonid dollarid, mis on kulutatud HST väljatöötamisele, orbiidile viimisele ja seal hoidmisele, remondile, hooldamisele, täiustamisele jms, on ikka läinud õigesse kohta? Vähe sellest, nüüd on siginenud seltskond, kes usub, et teleskoop tuleb alla tagasi tuua ja muuseumi panna. Mis see veel maksab?

Keegi projekti juhtidest vastas sellele ja tema seisukoht oli, et selle raha eest me oleme saanud vaate kogu Universumile rääkimata paljudest lähematest asjadest ja see on saadud odavalt, isegi väga odavalt. Vot siis!

Selleaastane nobelist Andre Geim alustab grafeenist rääkides rakenduste teemat sellise looga:

Ükskord, olles paatidega merel, vaatasime delfiine. Delfiinid on on suurepärased loomad, nad ujusid lähedale ja just sel reisil nad ei tulnud toitu paluma vaid nagu soovisid, et me neid puudutaksime. Kõik kummardusid üle parda püüdes delfiine paitada. Kujutate ette seda romantilist hetke, kõik täielikus vaikuses... Ja siis üks väike poiss hõikab tagantpoolt: „Emme, kas nad süüa kõlbavad?” Nii et jah, analoogia on olemas. Me oleme grafeeniga selles romantilise heteke staadiumis ja paar aastat tagasi me poleks osanud öelda, kas see „kõlbab süüa” ehk on üldse kuidagi kasulik. Täna võib vastata, et arvatavasti jah. Avavatavasti me võime seda „leivale määrida” ehk teha midagi, mida on võimalik ette näidata.

Sedaviisi! Teiekord ei ole lihtsalt ilus põneva leiutise juures kohe nõudlikul toonil küsida: „Hääküll mehed, aga millal raha hakkab tulema?”

Vot kus lugu!

Kaks ühesugust kirja on saabunud. Esimest vaatasin korraks ja lasin minna. Teist vaatasin veidi täpsemalt. Hämmastavalt huvitav kiri, tuleb välja. Sama hea, kui transformaatorite lugu. Lisaks kõigele oli kiri kaunistatud lugematutu arvu dollaripiltidega. Need kustutasin maha, aga muidu nagu öeldakse, kirjaviis muutmata. Mulle endale meelidib kõige enam harjaga rikkaks saamise nipp.

LUGEGE LÕPUNI !

Kuidas raha enda juurde meelitada.

Et teenitud raha armastaks teie kodu, siis palgapäeval ei tohi raisata mitte sentigi : kogu palk peab ööbima kodus ! Mõned iidsed targad soovitavad kanda suurt rahakupüüri endaga kaasas.

Nad kinnitavad, et kui rahatäht „laeb end täis“ teie energiast, siis hakkab raha külge tõmbama. Raha ei saagi olema, kui toas vilistatakse ja toidupurusid pühitakse laualt käega. Naabrile EI TOHI laenata leiba ja soola : küllus kolib teie juurest naabri juurde. Selleks, et rikkus majja tekiks, tuleb hari panna seisma kodus käepideme peale püsti.

Palgakõrgendust on soovitav küsida kolmapäeval. Laenata ei tohiks esmaspäeval ja teisipäeval. Võlga ei tagastata reedel. Võlgadega tegelda ainult hommikuti. Ja üldse : üritage mitte VÕTTA , vaid ANDA laenuks raha : sellega te programmeerite raha enda juurde tulema.

Kui panete riided talveks või suveks seisma, siis taskutesse pange kupüüre. Raha ei salli katkiseid taskuid ja puuduvaid nööpe ! MITTE KUNAGI ärge andke ära viimast rahatähte ja senti rahakotist ! Kõik rahakupüürid peavad olema rahakotis ilusti sirgus ja „näoga“ teie poole. Kõige pisemasse lahtrisse oleks soovitav panna kolmnurgaks kokku volditud 1$. Samuti peaks rahakotis olema „õnneraha“ : esimene teenitud raha, saadud väga healt inimeselt, hea tehingu tulemus vms. Seda raha ei tohi kunagi ära raisata : see on külluse sümbol. Raha võib solvuda ja enam mitte tulla teie juurde.

Raha, mis on saadud ebaausal teel, võidetud, leitud või kingitud, ei peaks jääma teie kätte kauaks. Veel parem, kui neid ei pandaks üldse rahakotti.

Annetage see raha abivajajatele või raisake ruttu ära.

Kui te lugesite kõik läbi, siis saite ka aru, et raha on kerge kaotada, kuid ei ole ka keeruline teda ligi meelitada. Selleks, et omada raha, järgige nõuandeid ! Ja selleks, et raha ligi meelitada, saatke see kiri edasi oma sõpradele- tuttavatele. Siis hakkab raha ka teie poole tulema ! Rahast tuleb aupaklikult rääkida ja teda armastada, siis armastab ka tema teid ! Kui te saadate kirja vähemalt kahele sõbrale, siis vaesus teid ei kummita.

Kui saadate kirja 1 sõbrale, hakkab raha tulema ca aasta pärast.
3 sõbrale – ca 6 kuu pärast
5 sõbrale – ca 3 kuu pärast
6 sõbrale – ca 1 kuu pärast
7 sõbrale – ca 2 nädala pärast
8 sõbrale – ca 1 nädala pärast
9 sõbrale – ca 5 päeva pärast
10 sõbrale – ca 3 päeva pärast
12 sõbrale – ca 2 päeva pärast
15 sõbrale – ca 1 päeva pärast
21 sõbrale - ca 3 tunni pärast !

Armastage raha ja saage rikkaks !

________________________________

Tore, et kirjasõprade arv kiirendab raha saabumist. Vaatame veidi lähemalt, kuidas raha arvutab kohalejõudmise aega.

Kuna mul on ainult graafik, funktsiooni ennast ei ole ja ma ei oska seda teha, siis kerkivad järgmised küsimused:

1) Paistab, et üle 7 kirja ei ole eriti mõtet saata, graafik on juba laugeks pööranud. Kui aga tõesti on raha vaja KOHE! Kui põrutaks kirja mingi meil-listi või feissbuki kaudu korraga 400 sõbrale. Kas oleks rahakott juba ukse taga selle ajaga, mis kulub laua tagant tõusmieks ja läbi esiku minekus?

2) Kui ei saada seda kirja, kas siis raha ei tule või tuleb ta määramata kauges tulevikus. Teiste sõnadega, kus kohtub punane joon ajateljega?

3) Kas raha ei püüa meid mitte alt vedada, lubades, et ta hakab tulema näiteks 3 kuu pärast? Ei ole ju teada, kaugelt tal tulla on, kas ta jala tuleb või hobustega, on tal teel veekogusid ületada ja ega ta häkki vahepeal halba seltskonda ei satu. Kukub jooma mõnes teeäärses kõrtsis ja ei jõua kohale enne kui pärastpoole, aga siis on juba hilja.

Raiskamine on odav

Mispärast me ometi nii meeletult raiskame? Aga sellepärast, et raiskamine on odav, kokkuhoid on kallis.

Igasuguse koduse tehnikaga antakse kaasa instruktsioonid vähemalt kuues keeles. Mis sunnib tootajt pakkima elektripliidi kasti raamatukesed kreeka, saksa, rootsi, soome ja keel paljudes keeltes? Mõned neist on sellised, et ma pole võimeline isegi aru saama, mis keel see on. Ühel mobiiltelefonil oli kaasas piske, aga väga paks raamat, kus oli kogu jutt sees 14 erinevas keeles. Kui see on trükitud ühte raamatusse, siis muidugi valikut pole. Aga pliidile on tehtud eraldi igas keeles ja ometi pannakse nad kõik kaasa. Muidugi on see raiskamine, aga nii on odavam. Kallis on hakata mingit pisiraamatute logistikat korraldama. Tootmine toimub suures tehases kaugel maal, pliidid sõidavad vahepeal konteinerites, laevadel ja lennukites vaheladudesse ja sealt edasi teistesse vaheladudesse jne. Kohutavalt kallis oleks kõike seda hakata ära arvama ja välja selgitama. Eriti kalliks teeks selle lahenduse inimtööjõud. Peab ju palkama inimesi, kes kõik selle välja mõtlevad, programmeerivad, testivad ja käigus hoiavad. Nii lähebki pakenditesse tonnide viisi paberit, mis on tehtud puudest, mis oleksid võinud parem kasvama jääda. Huvitav, mitu protsenti neist raamatukestest jõuavad prügikasti ilma et keegi neid üldse vaataks, pakendist väljagi võtaks?

Eestikeelne raamatuke? Eestikeelne info tehakse paljudel juhtudel niikuinii kohapeal, töö käigus. Kui üldse tehakse ja kui hästi tehakse... Ei ole lootagi, et suur ülemaailmne korporatsioon suudaks ühes teatud Hiina tehases ära arvata, kuidas üks neist miljonitest kastidest satub tundmatu pisirahva esinadaja kööki kusagil teisel planeedil.

Uus link

Nobeli preemia väljakuulutamise päevil surfasin internetist leida viidet, miks matemaatika nobelit ei ole? Leidisin hoopis ühe kodulehe, mida kõlbaks linksude hulka panna.

Vastus mu küsimusele on seal ka olemas.

Loogiliselt võttes...

Leidsin internetiavarustest sellise pildi:

Kogu ülesande keerukus on ühe loodusseaduse tundmises. Minule õpetati seda kunagi sõnastuses: "Kolmel postil on kaks vahet". Õpetati kohe tõesti matemaatika tunnis, arvatavasti 7. klassis ja just nende sõnadega. Kui see on selge, siis ei ole siin õieti midagi arvutada.

Aga see lahendus on imelik. Algul on vastuseks pandud 2s (sekundit?), mis on ilmselt vale, sest tegelikult on minutid ühikuks juba antud.

Nüüd on tulnud keegi punase pliiatsiga nupumees, tõmmanud vale vastuse maha ja esitanud oma mõttekäigu. Teksti loogiliselt võttes peab olema nii, et kui 10min annab meile kaks juppi, siis 20 minutit annab meile 4 juppi. Kahe ja nelja vahel, poolel teel kahest neljani on kolm. Poolel teel 10 minutist 20 minutini on 15. See ongi vastus.

Mõnes situatsioonis ongi see väga loogiline ja just nii toimubki. Näiteks kui suur robootiline press valmistab 10 sekundiga 2 saepuruplaati, siis 20 sekundiga ta valmistab 4 tk. Kolm tükki võiks küll saada 15 sekundiga. Answer: 15

Või võtame näiteks lõpmata pika vorsti. Kui seda otsast lõigata, siis iga lõige annab ühe viilu. Tahad kaks viilu, kaks lõiget, tahad kolm viilu, kolm lõiget jne. Kestab seni, kuni selgub, et looduses ei esine lõpmatuid vorste ja viimane lõige annab ootamtult kaks viilu. Lõigete ja tükkide arv ei ole võrdne. Kolmel postil on kaks vahet.

Grafeen

Räägitakse, et Alfred Nobeli plaan oli premeerida igal aastal üht noort teadlast, kes eelmisel aastal on teaduses millegi uuega hakkama saanud. Innovatsioon, teate küll. Asi läks algusest peale viltu ja edaspidi said Nobeli preemiaid tihti teadlsed, kelle elutöödest mitukümmend aastat möödas. Pole parata, teadus on lihtsalt selliseks tõsiseks teemaks muutunud, et eelmise aasta asjust ei pruugita veel päriselt arugi saada.

Jõudu ja tervist kahele noorele mehele, kes said auhinnatud tööde eest, mis on tõesti tehtud jooksval sajandil.

Heaküll, olgu noorusega nagu on, üks neist ikkagi juba üle viiekümne, aga grafeeni töö ilmus tõesti 2004. aasta oktoobris. Kleeplindi lugu on seejuures ka päris lahe.